Sarah Särav: maailmas midagi ei muutu, kui me midagi ei muuda


Valel ja ebaõiglusel, korruptsioonil ja igasugusel muul vargusel ei tohi lasta kasvada, aga et neist eemalduda vajame oskust tegutseda koos. Lõpuks võitleme ju me kõik ühel rindel, või nii vähemalt tahaks mõelda, rääkis ajalootudeng Sarah Särav Hirvepargi miitingu 30. aastapäevale pühendatud üritusel.

Kui mina nägin ilmavalgust, olid iseseisva Eesti vabad aastad juba alanud: Kuku klubi uksed olid avatud kõigile, Lenini kujud teisaldatud, okupeeritud kodumaa armastuse peitmisest luuleridadesse oli saanud erutav romantika minevikust. Allesjäänud igatsejad võisid naasta, üle lahe (või lombi) ihkajad lahkuda.

Sündisin nii kaugel 1990ndate algusest, et ka sõnad defitsiit ja talong ei tähenda mulle suurt midagi. Rääkimata näljast ja viletsusest, leinast ja piiratusest – minu rahva läbielamised on minule kuuldud mälestused ja loetud meenutused.

Seega ei tee ma iseenda ja teie, austatud kuulajad, hüvanguks vähimatki katset tänasel päeval 30 aasta tagust õhkkonda ja meeleolu taaselustada. Samuti ei püüa ma teile käesolevas kõnes selgeks teha oma armastuse ulatust kodumaa vastu või kõneleda kõigist oma sünnimaa vigadest.

Uskuge mind, hoolin oma isamaast siiralt ja südamest, kuid viimase sõnadesse paigutamine loetud minutite sisse, ja seda teie ees, on ülesanne, mida ma pole täna veel selgelt suuteline täitma.

Küll aga sooviksin järgmiselt hoopis kõneleda mõnest mõttest, mis minule, vabas Eestis sündinud noorele on südamesse ja silma torganud.

Eestlased kui «valitud rahvas»

Meie vaba ja nooreealine riik on läbinud viimase 30 aasta jooksul tohutul hulgal muutusi. Meie reliikviale – vabadusele – rajatud kodumaa on pidevas uuenduses. Ja iga suurem muutus on kinkinud meile akna vabariigi seinas.

Maailm pole kunagi nii selgelt kätte paistnud kui täna. Suure avardumise saatel oleme saanud lausa nii vabaks, et on eemaldunud isegi katus ja välisuks on lukust lahti keeratud juba päris ammu.

Viimane aga aina kulub ja kulub ja statistikaamet ütleb, et sisse tuleb veidi rohkem, kui välja läheb. Kuigi mina näen ainult selgasid loosungiga «Milleks elada elu keerulisemaks, kui mujal saab lihtsamalt ka.»

Selles seinte ja katuseta, ent looduskaunis ja hingestatud, aeglaselt võrsuvas riigis elamine paneb mõtlema, et ehk on elus ja maailmas veel midagi, mis on kõrgem ja olulisem kui lihtne elus läbilöömine? Kui mõelda nii, et sünnid riiki, kus elab kõigest 1,3 miljonit inimest, tekivad paratamatult küsimused, kuidas ja miks? Mis on tõenäosus, et maandud just siia pisikesele laigule Läänemere kaldal, mitte mõnda miljardi-inimese piiri ületavasse riiki Aasias, kus kõik on nii eleegiliselt ühetooniline? Milline õnn, milline au!

Me kõik ju ometi soovime sügaval südames olla hinnatud ja mäletatud, olla see «keegi» või saada selleks «kellekski». «,Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus,» kõlavad selle aasta noorte laulu- ja tantsupeol märgiliseks saanud Anna Haava luuleread.

Kuid… sündida eestlasena tähendab juba sünnist olla see keegi märkimisväärselt eriline. Kõneleda niivõrd unikaalset keelt ja kanda niipalju ainulaadset kultuuri edasi on juba iseenesest väärt jälge aegade raamatus.

Meie kodumaa annab meile võimaluse kanda meie iseenda nägu, meelt ja keelt ning kingib meile seeläbi hindamatu võimaluse olla siin ilmas ainulaadne. See on kallim väärtus, mida üks sünnimaa saab oma inimesele edasi anda.

Minu jaoks ongi eestlased see «valitud rahvas». (Kui uhkelt saan kummi tõmmata rinna selle aate taustal.) Minu kodumaa on andnud mulle võimaluse vabalt mõelda ja öelda, omandada kõrgetasemelist haridus, elada turvaliselt ja kindlalt, nautida looduse võlu ja saada osa meie rahvale omastest unikaalsetest nii põlistest kui ka uuematest kultuurielementidest. Olgu nende loojateks ja kandjateks siis Arvo Pärt, Kristiina Ehin või mõni noor 13-aastane Youtube’i-staar sotsiaalmeediast. Nad kõik ajavad Eesti asja. Nad kõik rikastavad meid ja meie nägu. Me rikastame iseennast. Me oleme rikkad!

Muresid ei pea maha vaikima, aga …

Mõeldes kõigi nende hüvede peale, mida minu kodumaa ühes esivanemate valatud higi ja verega on mulle kinkinud, kaotan võime sobivate sõnade abil isamaad tänada.

Tahaksin aga kõneleda lühidalt ühest teemast, mis mul viimasel ajal krae vahel on istunud. Nimelt häirib mind see tohutu pessimism, mida kannavad endas kõiksugused lõputud avalikud sõnavõtud.

Ei, ma ei taha naiivselt kõlada, mõistan väga hästi probleemkohtade esiletõstmise olulisust. Tean, et kriitika on vajalik, kuid miks me ei suuna seda rohkem selle õigesse kohta kõnekoosolekutel, konverentsidel ja arvamusfestivalidel ning miks me ei oska sellega pahatihti piiri pidada?

Miks me ei võiks vahel öelda, et meil on hästi, eriti kui selleks on põhjust ja sind on kuulamas trobikond elu- ja teadmishimulist noort? Miks peab taasiseseisvumispäevale pühendatud kõnet saatma negatiivsus? Miks peab Eesti Raadio veel pärast pikka ja põhjalikku arutelu, kus muu hulgas on avatud telefoniliinid raadiokuulajatele ja koostatud ERRi kodulehel teste võrdlemaks enda keeleoskust rahandusminister Toomas Tõniste omaga, kulutama veel päevi eetriaega poliitikute võõrkeeleoskuse sarjamisele?

Ülearusest kriitikast tekkinud avalik laimamine ei tohi saada takistuseks mõne südika, aga võib-olla veel areneva kodaniku teotahtes! Jah, meil on vabadus olla aus ja öelda, mida arvame, aga kuhu on kadunud taktitundelisus? Kas me mitte ei kipu liialt tihti unustama austust ja õiglust oma inimeste olemuse ja tegude suunas?

Meil on nii palju, mida hinnata ja mida uhkusega omaks tunnistada ja mida juurde anda! Ma ei ütle, et peaksime mured maha vaikima või alla neelama. Lihtsalt rõhku tuleks panna ka mõnele positiivsele tahule, eriti sõnavõttudes, mis on pühendatud ja kuulutatud mõne ilusa aastapäeva tähistamiseks.

Rohkem optimismi ja tunnustamist

Ja üks mure rikub mu unerahu veel. Liiga palju energiat ja aega kulutatakse valele, mis kaugendab meid, rahvast. Ülemäära lihtne on kujunema olukord, mille kohta Winston Churchill on öelnud: «Vale on juba poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab.»

Kuidas teha rahvale selgeks, et riik ja pealinn ei ole meie rahva vaenlased ja meie riik ei ole ka meie pealinn, kui samaaegselt kogu jant pahatihti nii lihtsalt välja paistab? Ja mis kõige tähtsam, kuidas näidata, et me oleme üks, et me seisame ühe eesmärgi eest? Et me oleme meie? Me oleme koos. «Koos. Koos. Koos. Koos vallandame tolguseid, koos palkame spetsialistid,» nagu kõlavad Jarek Kasari sõnad laulust «Meie inimesed».

Seetõttu palungi rohkem optimismi ja tunnustamist, tõde ja armastust enda ja oma inimeste suhtes! Valel ja ebaõiglusel, korruptsioonil ja igasugusel muul vargusel ei tohi lasta kasvada, aga et neist eemalduda, vajame oskust tegutseda koos. Lõpuks võitleme ju me kõik ühel rindel, või nii vähemalt tahaks mõelda.

Ole tänulik, et oled eestlane ja kui miski riivab sinu silma või südant või sootuks mõlemat, siis võta midagi ette: küsi ja uuri, aita ja anna nõu, kui tead või oskad, aga ära vihasta, sarja ega kihuta minema – alati on võimalus olla parem kodanik!

Olgu see siis mõnele poliitikule inglise keelt õpetades või linnavalitsuse seinu korruptsioonist pestes. Sellistel hetkedel peaks rahvas seisma üksteise eest, mitte vastu.

Sest nagu Tiit Madisson tsiteeris 30 aasta eest siinsamas luuletaja August Sanga, oskan minagi ainult lõpetuseks kosta: «Maailmas midagi ei muutu, kui me midagi ei muuda. Sa tegema pead kõike, mida suudad, ja isegi kui suurt ei suuda.»

Comments are closed.

© 2018 IRL Noored — Powered by WordPress

Theme by Anders NorenUp ↑